Žüriiliikme Kaido Kikkase muljed

Alustaks positiivsest noodist – tore, et mõnda kategooriasse nii palju taotlusi laekus. See näitab, et Eestis ikkagi e-teenuste osas midagi liigub.

Selleaastase konkursi üldine tase oli aga üpris ebaühtlane – oli alajaotusi, kus tekkis tugev konkurents, kuid kahjuks oli ka päris nukra välimusega rubriike. Hindasin komisjoni liikmena omalt poolt eelkõige standardsust ja ligipääsetavust ning ka tehnilist teostust - eriti esimeses osas eristusid väga selgelt (ja positiivselt) riigiasutuste loodud teenused, mis enamasti valideerusid nii W3C üldiste nõuete järgi kui olid tihti ka vastavuses WCAG ligipääsetavuse kriteeriumidega puuetega kasutajate jaoks. Samal ajal käis väga suur osa teenuseid standarditest suure kaarega mööda.

Lisaks üldinimlikule võrdse kohtlemise aspektile on siin ka otsene majanduslik mõju olemas – e-teenus, mis ütleb osale võimalikust kasutajaskonnast "Sind pole siia vaja", lõikab enda turujõust ise tubli jupi maha. Näiteks erivajadustega inimesed moodustavad rusikareegli kohaselt igast populatsioonist 10% – ehkki kaugeltki kõik neist ei vaja tingimata standardset veebi, võib suure kogukasutajaskonna puhul ka paar protsenti mõju avaldada. Niisamuti ka e-teenus, mis eeldab kasutamiseks mingit kindlat tarkvaraplatvormi, on selgelt kurjast – mis siis, kui ma näiteks Linuxi kasutajana ei taha endale ekstra selle teenuse kasutamiseks Windowsi osta? Ka brauserispetsiifilised lehed võiks parema meelega jätta 90-ndatesse.

Veel üks märkus tehnilise poole pealt – teenus peaks olema miinimumtasemel kasutatav ka juhul, kui kasutaja on veebilehitsejas skriptide käivitamise ära keelanud (NoScripti vms vahendiga – tänapäevase rämpsuuputuse tingimustes on enamasti tark lubada skripte käivitada vaid usaldusväärsetel veebilehtedel). Sel juhul ei pea saama kasutada kõiki "kellasid-vilesid" ja mõistetav on ka mõningane kadu disainis, kuid miinimum peaks olema kättesaadav. Halva näitena võiks tuua ühe väga tuntud firma veebilehe mõni aeg tagasi, kus skriptide keelamisel jäi väga suurest veebilehestikust alles vaid üht sõna – firma nime – sisaldav esileht...

Ja lõpetuseks – natuke võiks mõelda ka sellele, kuidas kõlab teenuse nimi teistes (vähemalt siinses maailmanurgas räägitavates) keeltes ja milliseid seoseid see tekitab. Kalmistuteenus, mille nime ingliskeelne kõlapilt on rõõmsameelne "Tsauki!", võib mõnele leinavale inimesele üsna räige mõnitamisena tunduda (ehkki tavaolukorras võiks selle täitsa edukalt musta huumori alla liigitada)...

Kaido Kikkas